Keemiainstituut |
Keemia Instituut 1947-2002Akadeemik Ülo Lille teaduslikust ja pedagoogilisest tegevusestÜlo Lille on silmapaistev mitmekülgsete huvidega Eesti keemiateadlane, kes on töötanud viljakalt põlevkivi- , orgaanilise ja bioorgaanilise keemia alal. Tema initsiatiivil 1970-ndate lõpul alustatud prostanoidide biokeemilise ja keemilise sünteesi alastest uurimustest kujunes Eestis viljakas teadussuund, mida on tänaseni märgitud kolme Eesti teaduspreemiaga.Ü. Lille sündis Lelle vallas talupoja kolmelapselises peres Ernst ja Elisabet Starkopfi (hilisem Lille) teise pojana aastal 1931. Tööka õpilase ja aktiivse sportlasena kulges Ü. Lille haridustee sujuvalt läbi Lelle Seitsme-klassilise Kooli (1947), Rapla Keskkooli (1950) ja Tallinna Polütehnilise Instituudi (1955, kõik lõpetatud kiitusega) päädides insener-keemik-tehnoloogi diplomiga. Järgnes töö vahetusmeistri ja tehnoloogina Kiviõli Keemiakombinaadis (1955-1957) koos samaaegse õppimisega kaugõppe-aspirantuuris tollases TPI-s prof. Agu Aarna juhendamisel. Järgnes samas kaks aastat korralist aspirantuuri ja alates 1960 värske tehnikakandidaadina töö vastloodud Põlevkivi Instituudis Kohtla-Järvel.
|
1975. aastal Ü. Lille kutsuti tööle puhaste ainete sektori juhatajana TA Keemia Instituuti. Tuginedes tolleaegse teadusstrateegi akad. Nikolai Alumäe soovile - tulla koos uue lööva temaatikaga - ja innustudes äsja antud Nobeli meditsiinipreemiast lipiidsete lokaalsete hormoonide uurimise alal pühendus Ü.Lille veel suhteliselt noore mehena üle-pea-kaela prostaglandiinide (prostanoidide, s.o. prostaanhappe derivaatide) keemiasse ja rakendusisse humaan- ja veterinaarses meditsiinis. Teema leidis täielikku moraalset ja finantstoetust tollase N. Liidu Teaduste Akadeemiast ja seni peamiselt süsivesinike sünteesiga tegelenud entusiastlike peamiselt noorte inimeste kollektiiv nimetatud sektoris leidis täiendava motivatsiooni ja lülitus ümber uuele temaatikale.
Ü. Lille kujundas laiahaardelise bioorgaanilise keemia osakonna omandamaks prostanoidide biokeemilisi ja täis-sünteetilisi preparatiivseid tehnoloogiad ja evitamaks neid tollase Keemia Instituudi katsetehases. Selle innovaatilise tööga kaasnes loomulikult ka uute looduslike prostanoidide isoleerimine ja uute analoogide süntees, vastavate analüüsi ja sünteesimeetodite arendamine. Kontaktis mitmete uurimis- ja kontroll-asutustega tollases N. Liidus ja Ungaris läbiti mitmel puhul kogu uue ravimi loomise trajektoor. Nii sündisid “Prostenon” (günekoloogia) ja “Estufalan” (veiste inna ajastamine, koostöös Ufa ja Läti teadlastega), trombolüütiline preparaat “Vasotsükliin” jõudis kliiniliste katsete staadiumi. Märgime, et Keemia Instituudi Katsetehases valmistatud looduslike prostanoidide baasil käivitati nende ulatuslik uurimine kogu tollases totaalriigis. 1986. aastal valmis osakonnale ja prostanoidide katsetootmiseks uus hoone ja päevakorras oli ka uue täiustatud teaduskorpuse ehitamine.
Aastal 1983 valiti Ü.Lille Eesti TA liikmeks biotehnoloogia erialal, 1987 a. omistati tema juhitud kollektiivile Eesti teaduspreemia. Ü.Lille eestvedamisel korraldati 1986. aastal Tallinnas rahvusvaheline prostaglandiinide alane teaduskonverents , kus esmakordselt osalesid ka teadlased Lääne-Euroopast. 1990. aastal toimus rahvusvaheline seminar bioaktiivsete ühendite keemia alal Kuressaares.
Aastail 1981-1991 kaitsti Ü.Lille juhendamisel valminud 8 kandidaadikraadi orgaanilise keemia erialal (neist üks Tartu Ülikoolis). Professori kutse orgaanilise keemia erialal omistati temale aastal 1984.
Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) töötas Ü.Lille orgaanilise keemia professorina ja õppetooli juhatajana aastail 1992-1997, jätkates samal ajal tööd Keemia Instituudis. Kasutades mõnekuuliste viibimiste kogemusi Helsingi Ülikoolis ja Müncheni Tehnikaülikoolis moderniseeris ta kaasaegsete õpikute alusel orgaanilise keemia kursuse ja reeglina varustas tudengeid paljundatud loengukonspektidega.
Ü.Lille osales regulaarselt Keemia terminoloogiakomisjoni töös. Aastail 1992 – 1998 töötas Ü.Lille mõnekuuliste perioodidena Amsterdami, Exetery ja Liverpooli ülikoolides ja esines loengutega Eesti saavutusist prostanoidide keemias ja tehnoloogias mitmetes Euroopa, USA ja Kanada ülikoolides. Alates 2002 on episoodiliselt õpetanud keskkonnakeemiat Euroülikoolis Tallinnas.
Ü.Lille emeriteerus aastal 1997 ja jätkab tänaseni tööd erakorralise vanemteadurina. Ta on autasustatud Paul Kogermani nimelise medaliga, Eesti TA medaliga ja Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Enamik prostanoidide-alasest uurimistööst väljakasvanud teadlasi jätkab edukalt tänaseni tollal alustatud teadussuundades (lisades loomulikult uusi eredaid värve): eikosanoidhormoonide biokeemiline süntees (prof. Nigulas Samel, vanemteadurid Ivar Järving, Külliki Varvas, Reet Koljak/Järving, Eesti teaduspreemia aastal 2002), lipaaskatalüüs (vanemteadur Omar Parve) ja uute asümmeetriliste reaktsioonide ning nende katalüsaatorite uurimine (prof. Margus Lopp, prof. Tõnis Kanger, vanemteadur Anne Paju, Eesti teaduspreemia aastal 2004). Nemad juhendavad juba arvukaid uusi õpilasi. Mitmed nimetatuist on ka TTÜ juures tegutsevates väikefirmade (Kevelt, Prosyntest) loojad.
Ü.Lille oli aastail 1993-2007 Eesti TA Toimetiste Keemia seeria toimetuskolleegiumi esimees ja jätkab kirjastusalast tegevust tänaseni.
Viimaseil aastail on Ü. Lille taas huvitunud eesti kukersiidi kerogeeni struktuurist ja tekkest, seekord juba molekulaarse simulatsiooni tasandil. Siit edasi loogilise jätkuna on tänaseks teaduslik huvi pöördunud polümeeride modelleerimisele ja seoses sellega paljudele uutele võimalustele, mida tänapäev pakub keemia, füüsika ja bioloogia piirimail. Aga paraku - ars longa vita brevis est!
Ü.Lille tegevusele olnud iseloomulik talupoegliku visa tööga põhjalik probleemi süvenemine, siit tulenevalt püstitatud ülesannete reaalsus ning terviklikkus ja nende edukas täitmine.
Ülaltoodud Ülo Lille biograafia on ilmunud broshüüris Ülo Lille. Bibliograafia, Tallinn 2006, 80 lk
Ülo Lille uurimistööga seotud leiutistest
Ü.Lille (koos kaastöötajatega 18 NSVL autoritunnistust) töötas aastail 1960-1975 Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituudis ja alates 1975 Eesti Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis ning alates 1992 paralleelselt Tallinna Tehnikaülikoolis. Tunnistused tulenevad peamiselt tema poolt juhitud uurimisgruppide (laboratooriumide, osakondade) ja vähemal määral koostöös osalenud Riias ja Moskvas töötavate gruppide uurimistemaatikast ja liigituvad laias laastus nagu näidatud allpool.
1) eesti kukersiitse põlevkivi termilise töötlemise tehnoloogia (üks tunnistus, kaasautorid A. Elenurm, M. Gubergrits ja 7 kaasautorit tööstusest); saadud fenoolsete produktide koosseis, omadused ja lahutamine, puhaste 1,3-benseendioolide (resortsinoolide) alküülderivaatide laboratoorne süntees, kokku 4 tunnistust, kaasautorid L.Bitter, H.Kundel, A. Murd, U. Peinar);
2) lokaalsete hormoonide, prostaanhappe derivaatide, prostanoidide (laiemalt eikosanoidide) preparatiivne biosüntees, s.o. 5,8,11,15-eikosatetraeenhappe (arahidoonhappe) oksüdatiivne tsüklisatsioon vastava ensüümikompleksi juuresolekul ja nimetatud lähteainete preparatiivne saamine/eraldamine kohalikust looduslikust toorainest, kokku 6 tunnistust, kaasautorid A. Ivanov, A. Jaagomägi, L. Kraav, M. Lõhmus, A. Männik, T. Saks, N. Samel) ja bioloogiline toime (üks tunnistus, 6 kaasautorit Moskva uurimiaasutustest);
3) samade hormoonide pool- ja täissüntees, sünteesi vaheproduktide preparatiivne saamine (kokku 6 tunnistust, kaasautorid A. Andreson, M.Lopp, M. Lõhmus, U. Mäeorg, A. Paju, O. Parve ja 4 kaasautorit Riiast).
Vaatleme lähemalt punktides 2 ja 3 määratletud tunnistusi ja nende rolli meditsiinis. Tegu on suhteliselt keeruka molekulaarse struktuuriga nn. käeliste (enantiomeersete) ja kalliste ühenditega (üks mg tollal ca mõnikümmend $) millede valmistamine nõuab selektiivseid sünteesimeetodeid ja delikaatset käsitlemist puhastamisel tagamaks kõrge enantiomeerse puhtuse (meenutagem vale-käelisusest tingitud thalidoimiidi tragöödiat). Nimetatud tunnistuste sisu oligi leida mõistlik valmistamise meetod ja tagada inim- ja veterinaarses meditsiinis kasutamisele minevate ühendite vajalik puhtus meie konkreetses kohapeal kohendatud/loodud tehnoloogias. Enamik omandatud meetodeid rakendati kiiresti tolleaegse TA Keemia Instituudi Katsetehases vastavate ühendite tootmisel. Teema oli väga kuum kuna hiljuti oli omistatud selles vallas Nobeli meditsiinipreemia ja loodeti prostanoidide kogu meditsiini revolutsineeruvale toimele (siin on teatud analoogia sulfoonamiidide looga). Tegu on tugeva bioloogilise toimega ühenditega (vt. allpool) ja seega lõppühendite kogused loomulikult skaalas milligrammid kuni mõnikümmend grammi ühes sünteesis. Suur totaalriik vajas prostanoide (prostaglandiine /PG/ nagu neid tollal eelistatult nimetati, s.o. prostata ja gland, nääre). Lühidalt, Tallinnas valmistatud prostaglandiine (nn. estonskie prostaglandiinõ) müüdi (anti) üle kogu hiidriigi Lvovist kuni Vladivostokini. Valmistati kõiki olulisemaid arahidoonhappeist tulenevaid metaboliite. Günekoloogiline preparaat „Prostenon” läbis koostöös paljude uurimisgruppidega Eestis ja väljapool kogu katsetuste tsükli alates farmakoloogilis-toksikoloogilistest uuringutest üle kliiniliste katsetuste kuni NSVL Farmakoloogia Komitee kinnituseni .ja vahetu rakenduseni paljudes kliinikuis (doosid a mõni milligramm). Veterinaarias leidis kasutamist preparaat „Estufalaan” (partnerid Eesti, Ufa ja Läti Teaduste Akadeemia) veiste inna ajastamisel, embrüosiirdamisel ja udarapõletike ravis (doosid ca 500 mikrogrammi 500 kg lehmale). Mitmed preparaadid olid katsetuste staadiumis. Rajati Mustamäel laboratoorne tootmiskorpus ja jõuti uue teaduslaboratooriumide korpuse eskiisprojektini. Eesti riiklik teaduspreemia omistati aastal 1987.
Tulemused äratasid tähelepanu ka piiri taga ja 1980-ndate alguses tutvusid Tallinnas Rootsi firma Perstop esindajad tootmisega ostmaks kristalse PGE2 tootmislitsentsi. NSVL Väliskaubanduse Ministeeriumi osakond Litsentsintorg esitas aga lisatingimusi ja kohmakad läbirääkimised jäid siiski lõpetamata, kuigi kõik tehnoloogilised lahendused tunnistati patentitavateks (patentable).
Saadud kogemus oli aluseks tänaseni TTÜ juures töötavate väikefirmade loomisel (Kevelt, Prosyntest, viimane liitus hiljuti rahvusvahelise ravimikorporatsiooniga Cambrex) ja tänaseni jatkuvale edukale teadustööle nn. arahidoonhappe kaskaadis osalevate ensüümide biokeemia ja enantiomeerselt puhaste ühendite sünteesi alal.
Siintoodu on Ülo Lille kokkuvõte (2008) oma tööga seotud leiutistest
Asutuse Keemia Instituut 1947-2002 ajalugu ja lugusid, sisukord
