Keemiainstituut

Keemia Instituut 1947-2002 Sissejuhatav lühiülevaade Poliitiline süsteem ei jäta mõju avaldamata ühelegi asutusele, organisatsioonile ega inimesele. Nii oli see ka Keemia Instituudi 56-aastase eksistentsi jooksul. Põhikirja järgi oli instituut autonoomne teadusasutus, siiski suundumuste määramisel oli otsustav sõna katusorganisatsioonil.

Sõjajärgses Eesti NSV-s oli vajadus nõukogulikel alustel luua või taastada kõige muu hulgas ka kõrgkoolid ja teadusasutused, Eesti põlevkivienergeetika ning ümbertöötlemine jpm. Nii loodi 1947 ENSV TA alluvuses rakenduskeemia uurimisasutusena Keemia Instituut. Esimeseks direktoriks sai maailmamastaabis tunnustatud keemiateadlane akadeemik Paul Kogerman ja sektorijuhatajateks said juba Eesti Vabariigis tunnustuse saavutanud keemikud I. Usk, H. Raudsepp ja H. Paris. 1950 vabastati P.Kogerman direktori kohalt põhjendusega, et ei taganud instituudi edukat juhtimist. Uueks direktoriks määrati A. Kõll ja 1951 reorganiseeriti instituudi temaatika ning struktuur: loodi kolm põlevkivitemaatikaga sektorit, mille juhatajad (S. Faingold, A. Fomina ja M. Gubergrits) olid tulnud NLiidust.

1960. a määrati KI direktoriks O. Kirret ja koos temaga tuli instituuti polümeersete materjalide uurimine. Instituudi temaatikasse lisandusid uued suunad, mille juhtideks said TPI kasvandikud, selleks ajaks juba edukad keemikud: füüsikaline keemia, sh gaasikromatograafia (O. Eisen), orgaaniline süntees (K. Lääts), hiljem ka protsesside matemaatiline modelleerimine (G. Rajalo) ja prostaglandiinide keemia (Ü. Lille). Samal ajal laienes ka põlevkiviga seotud uurimistöö. Keemia Instituudist kujunes Eestis üks suuremaid põlevkivikeemia ja -tehnoloogia, orgaanilise sünteesi ning füüsikalise keemia, sh aparaadiehituse (peagi sai viimasest üks TA SKB loomise nurgakividest) valdkondade uurimiskeskusi. Paljud ülikoolides alusuuringutega tegelevad keemikud tavatsesid üleolekuga suhtuda KI põlevkivialastesse uurimis- ja arendustöödesse. Tegelikult olid need tööd äärmiselt vajalikud Eesti põhilise maavara komplekse ja ökonoomse töötlemistehnoloogia ning uute keemiaproduktide tootmise väljaarendamiseks. Siinsed põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused olid maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.

Kõikides uurimisvaldkondades oli kohustuslik ka tootmistehnoloogia väljatöötamine ja juurutustööd. NLiidu plaanimajandus soodustas teadusasutuste ekstensiivset arengut. Temaatika ja rahalised vahendid kinnitati Moskvas. 1969 omistati Keemia Instituudile NSVL Tööpunalipu Orden. Samal aastal sai instituut uue hoone Mustamäel, mille kõrvale 1986 lisandus veel teinegi korpus. Instituudi töötajate arv kasvas pidevalt, jõudes 70-ndate keskpaigaks 300-ni. Inimeste juhtivale ametikohale sobivuse osas oli otsustav sõna parteiorganisatsioonil. Vaba aja ürituste ja defitsiidi ostuõiguse jagamisega tegeles ametiühing. Instituudi sidemed NLiidu teiste juhtivate teadusasutustega olid arvukad ja ka tulemuslikud. See-eest Lääne-suunalised kontaktid olid äärmiselt piiratud.

Aastatel 1967-1987 hinnati ENSV riikliku preemiaga KI viie teadlaskollektiivi uurimis- ja rakendustööd. J. Jõersi juhtimisel välja töötatud kalakonservitööstuse heitrasvade ümbertöötlemise tehnoloogia pesemisvahendite valmistamiseks leidis tunnustust riikliku preemiaga NSVL tasemel. Nimetatuile lisandus veel kolm riigi teaduspreemiat taasiseseisvunud EV ajal.

Nõukogude perioodi lõpul, 80-ndatel aastatel olid Keemia Instituudis välja kujunenud järgmised teadustöö põhisuunad:

• Orgaaniline ja bioorgaaniline süntees
  • taimekaitsevahendid ja lõhnaained
  • prostaglandiinid ja nende analoogid
  • pindaktiivsed ained
  • küllastamata süsivesinikud
• Füüsikalis-keemilised uuringud
  • mitteelektrolüütide lahuste termodünaamika
  • kromatograafia, kromatograafilised materjalid ja massispektromeetria
  • aine struktuuri ja omaduste vahelised seaduspärasused
• Põlevkivikeemia
  • põlevkivi genees ja omaduste uurimine
  • põlevkivi termiline töötlemine
  • põlevkiviproduktide uurimine
• Keskkonnakeemia
  • polütsükliliste aromaatsete kantserogeenide määramine loodusobjektides
  • põlevkivitööstuse mõju keskkonnale

Keemia Instituudiga seotud ettevõtete tegevus oli suunatud tootmisele.
Väikeettevõte DEKES: bioaktiivsete ainete väljatöötamine ja valmistamine meditsiini ja veterinaaria tarbeks
Kooperatiiv TENSIID: keemiatehnoloogia kompleksne väljatöötamine ja juurutamine

Keemia Instituudi Orgaanilise sünteesi ja biopreparaatide KATSETEHAS: teaduslike lepingute ja katsetööde tegemine ning hinnaliste produktide ja preparaatide katsetootmine:

• prostaglandiinpreparaadid
• sünteetilised lõhnaained
• taimekaitsevahendid
• agaroospreparaadid
• proopolise ekstrakt

Uued tuuled said alguse 80-ndate keskel NLiidus alanud perestroikaga. KI töötajaskond osales aktiivselt Rahvarinde ettevõtmistes. Tahaplaanile olid sunnitud hoiduma siinsed vähesed interrindelased. Eesti iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise (1988) järel asus TA ette valmistama ümberkorraldusi Eesti teadustegevuses, võttes arvesse Lääne-maailma praktikat ja olles eestvedajaks uute seadusaktide väljatöötamisel. Peale taasiseseisvumist 1991. aastal võeti riiklikul tasemel vastu mitmeid teadustegevust puudutavaid seadusi ja määrusi. Teaduskorralduse seadus nägi ette instituutide TA alluvuse lõpetamise. Reformide lõppeesmärgiks oli teadusasutuste oluline kokkutõmbamine ja edaspidi teadlaskonna üleviimine ülikoolidesse. Ka riikliku rahastamise piiratus tõi kaasa sundkäike. Teadlastele olid need rasked aastad, täis ebakindlust ja üksteisele järgnevaid muudatusi.

Keemia Instituudis koondati teaduslaboratooriumid 1992. aastaks viide teadusosakonda ja nüüd juba uute juhatajatega, kellest mitmed olid välja kasvanud samast instituudist ja oma teaduskraadi siin kaitsnud (M. Kaljurand, M. Lopp, H. Luik, N.Samel). Instituudi teadusnõukogus kinnitati osakondade teadustöö põhisuunad. Osakondades selekteerusid välja põhisuundadele vastavad tugevamad teadlasgrupid, kuid paljud töötajatest lahkusid, olid sunnitud pensioneeruma või koondati. Oli ka neid, kes tundsid end teenimatult kõrvaletõrjutuina, sest paljudel juhtudel sai määravaks temaatika väheperspektiivikaks pidamine otsustajate poolt. Oma osa etendas rahaliste vahendite, sh palgafondi nappus. Paljudel tuli leppida osalise töökoormusega.

Reformide ja ümberkorralduste jada viis teadusasutuse KI likvideerimiseni 31.12.2002 ilma õigusjärgluseta. Siiski, teadustööga seotud personal (47 teadustöötajat) viidi üle TTÜ teaduskondade allüksustesse. Sarnane oli kõigi endiste TA allasutuste (va KBFI) saatus: juba enne 2005. aastat olid tuumikosad neist üle viidud avalik-õiguslike ülikoolide struktuuri või transformeerunud väikefirmadeks.

KI nagu enamuse Eesti teadusasutuste areng jaotub kaheks olemuslikult erinevaks perioodiks, mille eraldusjooneks on NLiidu plaanimajanduselt üleminek Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele ja turumajandusele.

Asutuse Keemia Instituut 1947-2002 ajalugu ja lugusid, sisukord

Koostas Elvi Muks