Keemiainstituut

Analüütilise keemia osakond: analüütiliste eraldusmeetodite füüsikalis-keemilised alused, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Mihkel Kaljurand.
Instrumentaalanalüüsi meetodite täiustamine, komputeriseerimine, kapillaarelektroforees, ioonkromatograafia, kemomeetria; tahke proovi ekstraktsiooni uued meetodid, superkriitilised fluidumid, ioonsed vedelikud; materjalide analüüsi kombineeritud meetodid; orgaaniliste lahuste termodünaamika.

Bioorgaanilise keemia osakond: bioaktiivsete ainete keemia, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Ülo Lille, alates septembrist 1997 prof. Nigulas Samel.
Uute looduslike oksülipiinide otsing, isoleerimine, identifitseerimine ja bioloogiline testimine; uute katalüütiliste omadustega dioksügenaaside biosünteesi teede kindlakstegemine; bioaktiivsete ühendite sünteesi biokatalüütilised meetodid ja kvantkeemilised meetodid; tetrapürroolide fotobioloogia.

Orgaanilise sünteesi ja tehnoloogia osakond: orgaaniliste ainete süntees, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Margus Lopp.
Enantiomeerselt puhaste bioaktiivsete ühendite täiskeemiline süntees, sekosteroolid ja nende analoogid; asümmeetrilise sünteesi uued meetodid, asümmeetriline oksüdatsioon, kiraalsed oksüdatsiooni katalüsaatorid; dendrimeeride süntees, kiraalsed rakuselektiivsed dendrimeerid.

Keskkonnakeemia ja tehnoloogia osakond: keskkonnakeemia ja -tehnoloogia, osakonna juhataja ja suuna juht prof. Rein Munter.
Vee/heitvete töötlemise keemia ja tehnoloogia, osoonimine, oksüdatsioon, membraaneraldus; Eesti tööstusjäätmete minimeerimine ja töötlemine, kombineeritud meetodid; Eesti keskkonnaseisundi hindamine, fenoolid, polüaromaatsed süsivesinikud.

Põlevkivide ja põlevkiviõli osakond: põlevkivide keemia ja põlevkivitöötlemise protsesside alused, osak. juhataja ja suuna juht prof. Leevi Mölder, alates 1994 keemiakandidaat Hans Luik.
Teaduslike aluste väljatöötamine põlevkivi termilise ümbertöötlemise protsesside modifitseerimiseks ja optimeerimiseks; põlevkivitöötlemise uute komplekssete lahenduste otsing ja arendamine; põlevkiviõli vääristamise ja unikaalsete produktide tootmise (näiteks alküülresortsinoolid) väljatöötamine; orgaaniliste jäätmete utiliseerimise võimalused põlevkivitöötlemise seadmetes.

90-ndatel hakkas KI töötajate arv järk-järgult vähenema. Inimesi lahkus töölt tunnetades oma temaatika vähest perspektiivi muutunud oludes. See oli pingeline aeg paljudele. 1992. a lõpus toimus töötajate koondamine suuresti teadlasgruppide elujõulisust arvestades. Mõned teadlased vahetasid temaatikat instituudi sees. Eakamad töötajad, ka mitmed juhtpositsioonidel olnud, läksid pensionile. Osa töötajaid läks üle instituudist väljakasvanud spin-off firmadesse. Osakondade sees lakkas sujuvalt olemast füüsikalise keemia (S. Rang), terpenoidide sünteesi (K. Lääts), pindaktiivsete ainete (A. Kuusk), rikastamisprotsesside (R. Palvadre) ja mõni aasta hiljem ka kantserogeenide (U. Kirso, grupp viidi üle KBFI-sse) ning matemaatilise modelleerimise (G. Rajalo) laboratooriumite temaatika. Põlevkivide termilise töötlemise ja geokeemiaga tegelevad laborid olid juba 1988 ühendatud põlevkivide ja põlevkiviõli osakonnaks, mille töötajaskond samuti pidevalt vähenes. Alates jaanuarist 2001 viidi põlevkivide ja põlevkiviõli osakond (jäänud oli 16 töötajat) üle TTÜ Põlevkivi Instituuti. Mitmed instituudi tunnustatud teadlased (Ü. Lille, M. Kaljurand, L. Mölder, M. Lopp jt) olid asunud kohakaasluse korras tööle ka TTÜ õppejõududena.

Kuna noorteadlsi instituuti praktiliselt juurde ei tulnud, siis töötajaskonna keskmine vanus kasvas. Välja kujundamata oli ka uus kraadiõppe süsteem.
Tabel: reformiperiood arvudes

Detsembris 1994 võttis Riigikogu vastu teaduskorralduse seaduse. See tõi kaasa pöördelisi muudatusi TA süsteemis, millega lõpetati teadusasutuste kuulumine akadeemia alla. Sellest tulenevalt viidi septembris 1995 Keemia Instituut Kultuuri- ja Haridusministeeriumi valitsemisalasse. Edasi oli ministeeriumi eesmärgiks teadustöö koondamine ülikoolide juurde. Novembris 1997 kiitis instituudi teadusnõukogu heaks HM ja TTÜ vahelisest lepingust tuleneva katusorganisatsiooni muutuse, ümberkorralduse avalik-õigusliku Tallinna Tehnikaülikooli autonoomseks asutuseks - TTÜ Keemia Instituudiks. Vastavalt põhikirjale oli instituut endiselt iseseisvaid ülesandeid täitev teadus- ja arendusasutus oma põhikirja, bilansi, eelarve, asutuse registrinumbri, pangaarvete, pitsati ja sümboolikaga. Riigieelarveline institutsionaalne finantseerimine asendati 1998. a. sihtfinantseerimisega teadusteemade alusel, sellele lisandusid uurimistoetused (ETF grandid) ja lepingud.

Uurimistöö jätkus vaatamata reformiperioodi ebakindlusele, finantsraskustele ja uutele prioriteetidele. Säilinud oli teadlaskaadri kvalifitseeritum osa.

Nõukogude-aega ulatusid juured kompuuterkromatograafia alastel töödel, mis tõid EV 1991.a. teaduspreemia (M. Kaljurand, M. Koel ja E. Küllik). Maailmataset näitas instituudi teadlaste R. Koljaku ja N. Sameli uut tüüpi ensüümi identifitseerimine koostöös USA teadlastega ja tulemuste avaldamine maailma juhtivas teadusajakirjas Science (1997, V 277, p 1994-1996). Prostaglandiinide biosünteesiga seotud tööd tõid sellele grupile EV 2002. aasta teaduspreemia (N. Samel, I. Järving, R. Koljak, K. Valmsen ja K. Varvas). Ka asümmeetrilise sünteesi alased tööd (M. Lopp) jõudsid kõrgetasemelistesse ajakirjadesse nagu Synthesis ja Tetrahedroni väljaanded. Need tööd pälvisid EV teaduspreemia hiljem 2004. aastal (M. Lopp, T. Kanger, A. Paju).

Põlevkivi ja keskkonnakeemia alal olid lisaks alusuuringutele olulisel kohal rakendusuuringud tulenevalt Eesti Vabariigi vajadustest. Alates jaanuarist 2001 oli põlevkivide osakond ning vastav teadustöö viidud TTÜ Põlevkivi Instituuti. Sellest ajast ei ole KI koosseisus põlevkivikeemia temaatikaga struktuuriüksust, ehkki lepingulises korras ja väiksemas mastaabis lahendati sellealaseid probleeme ka edaspidi.

2001-2002 korraldati teadustegevuse rahvusvaheline evalveerimine. Koondhinded KI teadusgruppidele olid väga head:
asümmeetriline ja bioaktiivsete ainete süntees (M. Lopp) - väga hea:
dioksügenaasid ja eikosanoidhormoonid (N. Samel) - väga hea:
biokatalüütiline süntees (O. Parve) - hea:
komputeriseeritud analüütilised lahutusmeetodid (M. Kaljurand) - hea:
orgaaniliste segude termodünaamika (E. Siimer) - rahuldav
keskkonnakeemia ja -tehnoloogia (R. Munter) - hea:

Vastavalt Tehnikaülikooli arengukavale algatati 2001. aastal matemaatika-loodusteaduskonna moodustamine. TTÜ nõukogu otsustas aprillis 2002 integreerida TTÜ asutuse Keemia Instituut ümberkujundatud matemaatika-loodusteaduskonna ning keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonnaga lõpp-tähtajaga 31.12.2002. KI teadusnõukogus tegevuse lõpetamisega seotud küsimusi arutelule ei pandud ja oli konfliktegi - ega direktori positsiooni kaotamine pole kerge. Juba alates 01.09.2002 viidi TTÜ matemaatika-loodusteaduskonna keemiainstituuti üle 41 teadustöötajat ja aasta lõpul viidi 6 töötajat teistesse instituutidesse (kokku isegi 65 inimest, kui arvestada ka abipersonali, ja veel 16 põlevkiviosakonna inimest, kes läksid TTÜ koosseisu Põlevkivi Instituudi kaudu).

Seega viis reformide jada Keemia Instituudi kui autonoomse teadusasutuse likvideerimiseni järjepidevuse lakkamisega, kuid seejuures tuuma - inimeste, teadmiste ja aparatuuri - siirdamisega ülikooli süsteemi. Tegevuse lõpetanud asutusel Keemia Instituut ei ole de jure seost praeguse TTÜ keemiainstituudiga, kuigi de facto läks kolme osakonna (analüütilise, orgaanilise ja bioorgaanilise keemia) teaduspotentsiaal üle TTÜ keemiainstituuti.

***

Keemia Instituudi suundumusi kolme katusorganisatsiooni TA, HM ja TTÜ haldusalas reformide perioodil 1990-2002 võiks kokku võtta alljärgnevalt.

• Ümberkorralduste tulemusena vähenes instituudi töötajaskond oluliselt: 350-lt 96-le 2002. a. alguseks, s.h. teadustöötajate arv 150-lt 49-le. Vastavalt kahanes ka uurimistööde temaatika. Juurdekasv noorte teadlaste osas pidurdus.
• Järsult vähenes juurutus- ja tehnoloogiliste katsetööde osatähtsus instituudis. Katsetehas reorganiseeriti 1990. a. AS Kemasol. Instituudi baasil võrsus mitu keemiaalase tootmis- ja arendustegevusega seotud spin-off firmat.
• Pidevalt vähenes põlevkivikeemia ja -tehnoloogiaga seotud tööde osakaal. Alates 01.01.2001 viidi põlevkivide ja põlevkiviõli osakond üle TTÜ Põlevkivi Instituuti.
• Uurimistöö ühisnimetajaks kujunes orgaaniline keemia, s.h. orgaaniline peensüntees; asümmeetriline süntees; bioaktiivsete ühendite keemia, isoleerimine, identifitseerimine ja testimine; biokatalüüs; orgaaniliste segude lahutamine, analüüs (instrumentaalanalüüsi meetodite arendamine) ja termodünaamika; aromaatsete ühendite jt. saasteainetega seotud keskkonnaprobleemid jm.
• Teadusartikleid hakati avaldama valdavalt inglisekeelsetes rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud ajakirjades. Kasvas rahvusvaheline koostöö. Teadustegevuse põhivaldkondade evalveerimisel saadi häid ja väga häid hinnanguid. Kõik see näitab teadustöö kõrget taset.
• Tõsiseid raskusi tõi kaasa alafinantseerimine. See piiras noorte spetsialistide kaasamist teadustöösse, infrastruktuuri kaasajastamist ja teadusaparatuuri moderniseerimist. Siiski, personaalarvutite piisav arv saavutati mõne aastaga. Instituudi hoone ja kommunikatsioonid amortiseerusid.
• Paljud Keemia Instituudi spetsialistid kaasati ka TTÜ õppetöösse. See aitas tõsta õpetamise taset keemiateaduskonnas keemia põhikursuste, hiljem ka kraadiõppe osas. Teisalt kasvas instituudi laborites praktiseerivate üliõpilaste arv.
• Läbiviidud teadusreformid viisid 2002. aasta lõpuks Keemia Instituudi kui autonoomse teadusasutuse likvideerimiseni. Teadusosakondade töötajad viidi üle TTÜ vastavatesse instituutidesse. Kindlasti ei olnud instituudi teadustöö tase madal, et olla likvideerimise põhjuseks, pigem vajadus kontsentreerida keemiaalane teadus- ja õppetöö ühte süsteemi TTÜ-s.

***

Keemia Instituudi tegevust reformiperioodil kajastavad aastaaruanded, aastaülevaated (Annual/Research Review) aastatest 1994 kuni 2001. Instituudi olulisemaid tulemusi käsitletakse lühidalt ka Eesti Teaduste Akadeemia kirjastatud ülevaadetes kuni aastani 1995 ning TTÜ aastaraamatutes alates 1998.a.
Veel:
Jüri Kann. Alus- ja rakendusuuringutest Keemia Instituudis. - Eesti Teaduste Akadeemia. Ülevaateid ja meenutusi. Kronoloogia 1938 - 1998. Tallinn 1998, 106-109.
Ülo Lille. Two Decades of the Chemistry of Prostanoid and Related Compounds in Estonia. - Proc. Estonian Acad. Sci. Chem., 1999, vol. 48, No 2, 51-79.

Teaduspublikatsioonid on koondatud raamatusse:
Keemia Instituut. Institute of Chemistry. Publikatsioonid. Publications. 1989-2002. Koostanud Mare Käärik ja Elvi Muks - Tallinn 2003, 147 lk.

Asutuse Keemia Instituut 1947-2002 ajalugu ja lugusid, sisukord

Koostas Elvi Muks